Tammsaare preemia tuli Mehis Heinsaarele suure üllatusena. „Minu romaani puhul kehtib Tammsaare lause: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus". Antud juhul selle romaaniga just nii läkski. Asi hakkas tööle nii minu enda kui ka teiste jaoks," tõdes Heinsaar. „Olen üllatunud ja väga tänulik selle preemia eest."
Žürii esimehe, Järva vallaraamatukogu direktori Karmen Velitschinsky sõnul oli kirjanduspreemia nominente sel aastal seitse. Teoseid oli väga erinevatest žanritest, esindatud olid romaanid, väärikas elulooraamat, luulekogu. Teoste autorite seas oli nii veidi vähem tuntud kirjanikke kui ka kirjandusmaastikul tuttavaid tegijaid. „See, et nominendid olid nii erinevaid, näitab meie kirjanduse mitmekesisust ja et lugejatel on valikut, milliseid raamatuid žüriile esitada. Ja loomulikult ka žüriiliikmete tarkust tunda ära just see teos, mis on lummav ja köitev ning väärib sellist olulist preemiat," ütles Velitschinsky. „Võitnud teos oli väga üksmeelselt hindajate lemmik ja selle teeb tänavu eriliseks ka see, et esmapilgul tundus teos veidi eriskummaline, mis aga näitabki seda, et eelarvamusest võib saada lugemiselamus ja ma loodan, et mitte ainult žüriile, vaid kõigile lugejatele."
Mehis Heinsaare romaanis saab autorile omaselt reaalsus kokku fantaasiaga. Ainest on ammutud loodusest ja maagiast, teost võib nimetada muinasjutuks täiskasvanutele. „Kadunud hõim" on küpse kirjaniku teos, kes valdab vaat et täielikult sõnamaagiat. Eredad värvid, võimsad tunded, sisekaemused, dramaatilised ja lausa võikad seigad.Loos on ka armastuse veidraid vorme. Maailm seal eraldatuses on mingis mõttes karm, kuid sealses elukeskkonnas on see karmuse-armastuse suhe väga enesestmõistetav, ehk kõik see kokku on intensiivne ja poeetiline ning haarab lugeja kaasa. Teos on kahtlemata kirjaniku ja eesti kirjanduse võit.
Raamatu minategelane satub oma eksirännakutega linna keskkonnast Soomaa sügavustesse Mustakulmu tallu. Kõik, mis seal siis juhtuma hakkab, võib esmapilgul inimõistusele võõraks jääda, kuid sealses keskkonnas on vägagi loomulik. Loo arenedes õpib lugeja koos peategelasega märkama maagiat reaaluses.
Mehis Heinsaar tunnistas, et tal kulus oma teise romaani „Kadunud hõim" valmimiseks koos pausidega tosin aastat. Romaani idee sündis aastal 2010, kirjutamisele kulus neli-viis aastat. Ka kohti, kus romaan paberile sai, kogunes selle aja peale neli-viis: Paistu, Tõrva, Tartu, Ulila... „Niimoodi pisitasa, vaheldumisi jutukogude ja luuletustega ta valmis. Algul oli tunne, nagu oleksin keset ookeani – kus suunas ma nüüd sõidan? Kõige suurem abimees oli aeg. Alles viimasel paaril aastal tundsin, et otsad hakkavad kokku minema ja romaanist saab asja," rääkis Heinsaar. „Lugesin just hiljuti üle Tammsaare „Tõe ja õiguse" I osa, mis on minu meelest ka puhas maagiline realism. Tema romaanis on nii mitu kihti, tollane ebausk, tavatöö – kõik see on nii võimsalt ja energeetiliselt seotud."
Heinsaare meelest on oma romaani raske määratleda. Alguses planeeris ta päris õudusromaani, mis õnneks muutus millekski muuks. „Ta võib olla arenguromaan, ka etnoõudukas, aga teda võib liigitada samuti maagilise realismi alla. Põhieesmärk oli, kuidas ühendada muinasjuttu ja realismi, et need põimuksid," selgitas Heinsaar. „Väiksena lugesin vendade Grimmide muinasjutte, mulle meeldisid kõhedad muinasjutud, „Saabastega kassis" oli inimsööja, aga temast saadi kiiresti võitu – sealt see motiiv. Kuid elu jooksul lisandus mitu põhjust, miks ma seda hakkasin kirjutama."
Heinsaar peab end ka loodusemeheks, on sõitnud kanuuga neli korda mööda Raudna jõge, nagu romaani peategelanegi. Kokandushuvi (romaanis on palju põnevaid toiduvalmistamise kirjeldusi) tuli koos romaani peategelasega paratamatult.
Kolmest suurest soost koosneva areaali – Soomaa – valis ta tegevuspaigaks seepärast, et ühe sõbra vanaema teada tegutsesid seal ühel soosaarel Põhjasõja ajal nuhka-nähkad, kes röövisid ringihulkuvaid sõdureid – selline on pärimus.