Täna on leinapäev – täitub 80 aastat juuniküüditamisest. Et see aastatetagune aeg ei ununeks, avati 13. juunil Järva-Jaani ausambaplatsil mälestuskivi Järva-Jaani kihelkonnast endisest Võhmuta vallast aastatel 1941–1953 küüditatutele.
Kivi õnnistas Järva-Jaani koguduse õpetaja Katrin-Helena Melder. Ta pööras tähelepanu sümbolitele mälestuskivil: viljapead on heade tegude ja hea viljakandmise sümbol, rukkilill sümboliseerib aga kestvust, püsimajäämist. „Teisalt räägib see märk koduigatsusest – see oli teine tähtis jõud, mis aitas küüditatul raskustest läbi minna. Hümniks said laulud „Ma tahaksin kodus olla" ja „Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub"."
Järva vallavanem Arto Saar ütles, et juuniküüditamine jättis suure jälje Eesti ajalukku, sest ära viidi ärksa meelega inimesed – need, kellest kardeti ohtu okupatsioonivõimudele. „Praegu pole inimesed eluga Eestis rahul ja virisevad. Piisab aga vaid korraks mõelda neile, kes on läbi käinud selle raske teekonna ja elu Eestis tundub väga hea," ütles Saar ning tänas Mementot ja kõiki, kes selle mälestuskivi avamisele kaasa aitasid.
Eesti Memento Liidu (www.memento.ee) esimees Arnold Haljaste tuletas meelde, et Eesti Mälu Instituut korraldas juuniküüditamise 80. aastapäevale pühendatud foto- ja videovõistluse „Eesti mälumajakad", millega kutsuti kõiki üles jäädvustama Nõukogude repressioonidega seotud mälestuspaiku Eestis. „Üks mälumajakas on ka siin täna avatud kivi. Vabas Eestis sündinud inimestel on nüüdseks juba lapsed. Need lapsed leiavad kibekähku vastused igasugustele küsimustele. See kivi peab neis neid küsimusi tekitama," ütles Haljaste ja lisas, et meil peab olema koht, kus süüdata küünal inimeste mälestuseks, kes puhkavad kaugel või tihti ka lähedal, kuid kelle haud on teadmata nagu tema Narva vangilaagris surnud vanaisa haudki. „Meil on vaja panna lilli ja süüdata küünlaid."
Memento Järvamaa ühenduse juht Silva Kärner meenutas, mis siin 80 aastat tagasi tegelikult juhtus. „13. juunil anti korraldus, et on vaja ära viia teatud inimesed koos perekondadega. Täpselt südaööl koputati paljude perede ustele ja kästi komps valmis panna, et küüditeed alustada. Võhmuta vallast viidi inimesed edasi Tammsalu raudteejaama. Seal laaditi mehed ühte vagunisse (A), naised ja lapsed teise vagunisse (B). Enamik meestest, kes 1941. aastal siit viidi, ei tulnud kunagi tagasi, sest nad hukati. 1941. aasta 19. septembril ilmus Järva Teatajas nr 10 artikkel „Venesse viidud ja mõrvatud Järvamaalt", milles olid lugeda ka Võhmuta valla inimeste nimed – küüditatuid ja kohapeal mõrvatuid oli kokku 29," rääkis Kärner, taustaks taevapisarad.
Kärner tänas kõik, tänu kellele mälestuskivi avati: Meelis Mändlat, kelle maadelt see võimas kivi saadi, Metstaguse Agro mehi eesotsas Teet Kallakmaaga, kes aitasid kivi ausamba parki püsti panna, Arnold Haljastet, tänu kellele sai kivi plaadi, ning Järva vallavalitsust. Toetust saadi Eesti Represseeritute Fondilt.