Silva Kärner ja Anne-Mai Jüriso on kokku pannud raamatu Järva-Jaani ümbruse lugudest ja legendidest. Mai keskel valmis käsikiri ja juuli keskel ilmus trükisoe raamat Tallinna Raamatutrükikojast pealkirjaga „Lood ja legendid Järva-Jaani ümbrusest". Idee tuli inimestelt. „Kuna Järva-Jaani on paik, kus on palju muuseume ja siin käib ekskursioonidel inimesi kogu Eestist, siis on minult mitmel korral küsitud, kas neid lugusid, mida räägin, on võimalik kuskilt ka lugeda," selgitas Silva Kärner. Aegade jooksul oli Kärner kokku kogunud lugusid ümbruskonnast ning ta teadis, et ka Anne-Mai Jürisol on kodus mitmeid ülestähendatud lugusid. Nii algas koostöö ühise raamatu nimel.
Ühistööna valminud kogumik kajastab lugusid ja legende Järva-Jaani eri paikadest, aga ka Jalalõpe, Kuksema, Metstaguse, Seliküla, Jalgsema, Karinu, Kuusna, Ramma, Metsla ja Võhmuta ümbruses levinud lugudest-legendidest. Raamatu tagakaanel on esmapealkirjaga „Järva-Jaani – armas kodupaik" laulu sõnad ja noot, mille on kirjutanud alevi endine elanik Mall Klaas.
On toimunud mitmeid raamatuesitlusi. „Raamatu esmaesitlus toimus Karinu külapäeval 14. juulil 2024, kus mõned legendilood saime tänu Karinu külarahvale ka lavastada," ütles Kärner. Jalgsema rahvaga jagati Kitse-eide memuaare nende külade päeval 17. augustil. Järva-Jaani koduloomuuseumis Orina mõisas toimus esitlus 30. augustil. „Südamlikud tänud kuuluvad kirjastamisele kaasa aidanud VLA Marketing osaühingule ja eelkõige teeme kummarduse teile, Marko Maasik ja Evelin Eiber, tänu kellele ilmus trükis imeväel kiiresti," lisas Kärner. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital ja Järva vald, kuid üle poole väljaandmisele kulunud summast loodetakse saada müügist. Kärner ja Jüriso jätkavad Järva-Jaani piirkonna lugude kogumisega ning võtavad vastu ka lugusid teistel. Et võimalusel anda välja ka teine raamat.
Katkend raamatust.
„Jalgsema järve ääres olevast talust on pärit jutuvestja Krõõt Nabar, keda kohalikud kutsusid Kitse-eideks. Just tema jutustatud lood ja muinasjutud on üles kirjutanud kirjanik Ansomardi (Peäro August Pitka, 1866–1915). Oma raamatule pani ta pealkirjaks „Jalgsema Kitse-eide muinasjutte". Pitka on iseloomustanud oma hoidjat kui väga imelikku, haruldast ja tähelepanuväärset isikut, kelle vanust keegi ei teadnud ja ise ka ta sellest ei rääkinud. Kasvu poolest oli Kitse-eit väike ning vanadusest küüru vajunud. Näo poolest oli eit madalavõitu otsaesisega, millel ilutses punakas soolatüügas. Tema paljaste kõrgete kulmude alt piilusid väiksed tinahallid kalgid silmad. Tema suu oli peenemokaline ja lai. Tema sadade kortsude vahelt rippus õhuke, lüheldane küürakas nina, lõug oli kandiline ja samuti sinakaspunase soolatüükaga ehitud. Pitka kirjeldab seda, et eite kardeti, kuna ta oli nii nõid, tuuletark, lausuja, soolapuhuja, tohter jne. Ta oskas kätt katsuda, tulevikku ette ütelda, surnute pealuu järgi öelda, mis inimesed nende omanikud on olnud, kuidas elanud, kui targad või rumalad olnud…
Kitse-eide enda pea oli ka kõiksugu tarkusi täis.
Üks päev nädalas oli see, kui Kitse-eit kõigile meeldis, see oli neljapäev, kui ta videvikutunni ajal jutustas ennemuistseid jutte. Tema juttusid mitte ainult ei kuulatud, vaid elati ilmsi läbi, nii on Kitse-eit meelde jäänud 6–7-aastasele poisikesele Peärole, sest ta oli just nii vana, kui Kitse-eit suri."
